Hiireviu on 6000-7000 haudepaariga Eesti kõige tavalisem röövlind, kes asustab mosaiikseid metsaalasid kultuurmaastike vahetus läheduses. Umbes ronga suurusel linnul on lühike saba ja laiad tiivad ning levinuim sulestiku värvus on tumepruun. Emaslind on isaslinnust veidi kogukam, kuid sulestiku järgi sugudel vahet teha ei saa. 1. talve noorlindudel on hele silmaiiris, millest eristub tume pupill: selle järgi saab noor- ja vanalindudel vahet teha. Hiireviusid kohtab meil märtsist oktoobrini, tihtipeale elektripostidel või puudel istumas ja saaki varitsemas. Nii mõnedki isendid jäävad siia ka talvituma, eriti pehmetel ja lumevaestel talvedel. Teised aga rändavad Kesk-Euroopasse ja Aafrikasse.

Oksarisust koosneva pesa rajab hiireviu põllu- ja metsapiiri lähedale, enamasti meie levinumate puuliikide (männi, kase või kuuse) otsa. Kevadiste pulmamängude ajal võib näha hiireviusid kõrgel taevalaotuses tiirutamas, saatjaks hüüded “viuu-viuu”. Pesitsemist alustatakse tavaliselt 3. kalendriaastal ning kasutatakse sama pesa vaid mõned aastad. Kurnas on 2-4 (erandina 6) muna, mida hautakse 35 päeva ning pojad lennuvõimestuvad juuli II poolel ehk 6-7 nädala vanustena. Hiireviu toiduks on peamiselt pisinärilised, harvem konnad ja linnud. Talvisel ajal võib süüa ka raipeid.

Häälitsuse järgi on hiireviud (nagu ka musträhni ja peoleod) kutsutud vihmalinnuks; samuti vihmakulliks ja -viuks. Kui hiireviud häält teevad, pidavat rahvauskumuse kohaselt vihma tulema.