Keila alevivahe kalmistu

Keila Mihkli kirikuaia kalmistu jäi omal ajal kitsaks, seepärast asutati 1823. aastal Haapsalu ja Paldiski maantee vahel paiknenud mõisa põllumaale uus surnuaed. Avamise puhul toodi kirikuaiast uude surnuaeda rootsiaegne paekivist ratasrist kirjaga: “KODDA ASSEME ANDRES VON HIER ANNO 1677”. Kalmistut laiendati 1849. ja 1872. aastal. Keskpargi kalmistut nimetati Alevivahe ja Vanaks surnuaiaks. Kogupindala oli 4,134 ha, millest 5025 m2 ulatus üle praeguse Jaama tänava.

Kalmistut piiras maakividest ja paest laotud madal aed. Teed olid kitsad, kuna hauad asetsesid tihedalt. Haapsalu mnt äärne tee kulges vanasti kitsa ribana kiviaia kõrval. Praegune pargitee asub haudadel. Endine teedevõrk on säilinud vaid vähesel määral. Varem pööras Vaikne tänav (praegune Jaama tänav) enne surnuaeda vasakule. Paldiski maanteeni kulges sealt kitsas vankritee.

Kohas, kus praegu on värviline purskkaev, asus omal ajal kirikumehe sammaldunud rukkiõlgedest katusega rehielamu. Hoone oli ühtlasi Keila alevi viimane rehielamu, mis lammutati 1938. või 1939. aastal, kuna oli muutunud elamiskõlbmatuks. Kirikumehe paekivist kartulikeldrit meenutab tänini kiviküngas mälestuskivist põhja pool. Mälestuskivi ja Keskväljaku vahele jääv ala oli kirikumehe põllu- ja aiamaa. Praegu on seal kastaniallee. Keskväljaku ääres (Haapsalu mnt 2, põiki Paldiski mnt ja Haapsalu mnt vahel) asus veel kaupmees Nahk’i kanga- ja õmblustarvete kauplus ning väike saun.

Keila mõisa väljal 23. veebruaril 1918 sakslaste ja punakaartlaste vahel peetud Keila lahingus langes 33 punaväelast, neist 13 maeti Keila koguduse surnuteraamatu andmetel Paldiski mnt ääres kalmistu müüri taha ühishauda. Kohta tähistab 23. veebruaril 1988. aastal
püstitatud uus mälestuskivi. Alice Tisler (1893–1918) maeti omaste poolt ilma vaimuliku tseremooniata teistest punaväelastest eraldi.

Tallinna Riigikaitse Osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 langenut. Neist vaid 58 kohta leiduvad arhiivis täpsemad andmed. Nii eelmainitud arhiivi kui Keila II Keskkooli õpetajate ja õpilaste kogutud andmetel puhkavad vennashauas mitte niivõrd sõja
ajal, vaid peamiselt just pärast sõda erinevates kohtades ja eri asjaoludel hukkunud punaarmeelased. Siiski polnud neist enamus ühishauda maetud. Nii märgiti üksnes dokumentidesse (Mandel 1994:31). Kalmistu ääres elanud Alma Kulp’i teatel maeti Jaama
tänava rajamisega seoses ümber vaid paar-kolm punasõdurit, kes sängitati piduliku tseremoonia saatel 1918. aasta Keila lahingu monumendi taha. Seda kohta oli rahvas varem kasutanud lehtede ja prahi mahapanekuks. Punaväelaste hauad asuvad praegu 5.
septembril 2005 avatud Teises maailmasõjas hukkunute mälestuskivi taga, paarikümne meetri kaugusel nähtavas lohus. Punaväelaste hauaplaadid on hoiul Harjumaa Muuseumis.

Keila kirikumõisale kuulunud surnuaed riigistati 1919. a ning tagastati EELK Keila kogudusele 20.10.1934. Kalmistu heakord oli käest ära juba 1930ndate lõpus. 1938. aastal korrastati kalmistu kirikutegelaste algatusel. 1940. aastal kalmistu taasriigistati. Kolm aastat hiljem, Saksa ajal, tagastati jälle EELK-le. Uus taasriigistamine toimus ilmselt ajavahemikus 1949-1950. 

1944. aasta 23. septembri Keila lahingu järel puhkenud tulekahjus hävis praeguse kultuurikeskuse kohal asunud endine köstrimaja koos surnuaia paberite ja teiste dokumentidega. Samal päeval põles tulemöllus maha Naha kangakauplus.

Kalmistu sai täis juba enne Teist maailmasõda. Üksikud matused toimusid veel 1946 ja mõni aasta hiljem. 1950ndatel sinna rohkem ei maetud. Matusteks kasutati 21. augustil 1927 avatud Karjaküla kalmistut ning 29. juulil 1928 avatud Korvi surnuaeda. Hooldamata kalmistu kasvas ajapikku võssa. Kohalike meelehärmiks peeti seal 50ndate lõpus, 60ndate alguses soojemal ajal rohkesti joomapidusid, nii et “kalmistu valjusti sumises”.

1960ndate alguses pikendati Vaikne tänav Paldiski maanteeni ja see osa nimetati Jaama tänavaks. Tee laiendamisel maeti ümber punaväelased. Ülejäänud teeäärsed hauad jäid tänava ning kõnniteede alla. 1960ndate alguses püstitati surnuaia edelaossa kogukas veetorn. Selle rajamisel ning vee- ja kanalisatsioonitorude paigaldamisel lõhuti hulganisti haudu, kuna torud asetati umbes 180 cm sügavusele. Helmut Kõmper meenutab: “Veetorni rajamisel kaevati välja suur hulk inimluid. Poisikesed mängisid koljudega jalgpalli, kolpadel olid veel hambad suus ja puha. Hiljem maeti kondid mulda tagasi.”

Keila Linna Töörahva Saadikute Nõukogu heakorrakomisjoni koostatud Keila linna 1964. aasta heakorratööde plaan nägi ette: “Vana kalmistu korrastamiseks tellitakse heakorrastuse plaan. Vastavalt võimalustele teostatakse järkjärgulisi heakorrastustöid. Käesoleval aastal kuulub kiviaed äravedamisele Teeninduskombinaat “Harju” kommunaaltsehhi poolt Jaama tn teepõhja täiteks. Võsa raiumist alustatakse kuidas seda kalmud võimaldavad” (Harju maaarhiiv (HMA) f 143 n 1 s 218 l 30). Vanal kalmistul oli kohakaasluse alusel tööle võetud vaht kuutasuga 40 rubla (HMA f 143 n 1 s 234 l 7).

Surnuaia pargiks muutmise plaanist teavitati ka elanikke. Sellega seoses toimusid 1965. aastal mitmed ümbermatmised. 1966. aasta juunis võeti surnuaial põõsad maha. Keila tankipolgu sõdurid korjasid metalli kokku ja lõhkusid kivid ristide küljest lahti. Metallist hauapiirded ja ristid veeti utiili ning plats tasandati buldooseriga. Nägusad ristikivid kasutati (praeguse alajaama ligidal) pargi kaunistuseks.

Kalmistust sai 1918. aastal Keila lahingus langenud Alice Tisleri nimeline park. 1918. aasta lahingu monument püstitati kirikumehe rehielamu kohale juba varem, 1959. aastal, esiküljega vastu Keskväljakut. Saaremaa dolomiidist mälestussambal oli lahingustseen. Samba autorid olid R. Rannast ja A. Alas. 1968 paigutati pargi keskele A. Tisleri büst. 

Uuel ärkamisajal, Keila laulupäevade 100. aastapäeva pidustuste avasündmusena avati 11. juunil 1988 mälestuskivi Keila muusikaseltside algataja Jakob Maabergi haual. Taasiseseisvumise järel loovutas EELK Konsistoorium Haapsalu maantee ja Paldiski maantee vahelise surnuaia osa riigile. Teisel pool Jaama tänavat asunud 5025 m2 pargiosa võttis aga oma valdusse tagasi.

A. Tisleri park nimetati ümber Keskpargiks, büst leidis koha Harjumaa Muuseumis, Keila lahingu monument aga lammutati ning kasutati osaliselt Keila Tankimäe kõrgendamiseks. Paar kiviplokki jäid siiski Harjumaa Muuseumi. Muuseumisse jõudsid ka mõned Vana surnuaia paekivist hauatähised.

14.06.1991 paigutas Keila Muinsuskaitse Selts surnuaia jaamapoolsele künkale kivist rõngasristi kõigi sinna maetute mälestuseks. Raha risti valmistamiseks on annetanud väga paljud keilalased.

Uusapostlik kirik avati 29.05.1994 surnuaia põhjamüüri taha jäänud vana mõisaküüni kohal. Nõukogude ajal hoiti küünis väetist ja soola, seepärast murenesid paekivist müürid ajapikku ja ehitis lammutati. Uusapostliku kiriku ees olev parkla paikneb haudadel. Ilmselt on umbes 19-25 m ulatuses haudadel ka kirikule kuuluva krundi raudtaraga ümbritsetud lõunakülg.