Mäger (Meles meles)

Kärplaste sugukonda kuuluv mäger elab Eestis mandril kõikjal, kuid puudub Hiiumaal. Saaremaale asustati mägrad inimeste poolt 1960. aastal. Jässaka keha, pika koonu ja lühikese sabaga loom on öise eluviisiga. Ta eelistab mosaiikset ehk mitmekesist maastikku, kus metsad vahelduvad kultuurmaastikega, ning hästi kaevatavat pinnast, näiteks liivaseid alasid. Mägrad loovad kaevetööga omalaadseid mägralinnakuid, kus on keskmiselt 12 sissekäiku ja mitu pesakambrit. Harilikult lähtub ühest peaurust mitu väiksemat urgu ning läheduses võib olla ka umbseid käike, mida mäger kasutab ohu korral varjumiseks. Selg ees, esikäppade ja pea vahel, veab mäger pesakambritesse voodriks kuiva heina, lehti ja sammalt. Kui ei ole suuri häiringuid, võivad üht linnakut kasutada mitu põlvkonda, kümneid ja sadu aastaid. Mõningates kasutusest välja jäänud urgudes võivad ennast allüürnikena sisse seada rebased ja kährikud.

Pesakonnas on 3-4 poega, eluiga 3-6 aastat. Novembrist-detsembrist veebruari-märtsini on mägrad taliuinakus, kuid soojemate ilmade korral võivad ka väljaspool urge ringi liikuda. Siis võib lumel kohata karujälgedega sarnanevaid jälgi. Aeglase ning kohmaka loomana ei varitse ta saaki, vaid sööb seda, mis ette jääb – vihmausse ja tõuke, putukaid, pisinärilisi, lindude mune ja poegi, konni, tigusid, aga ka teravilja, marju, pähkleid, taimede juuri ja mugulaid, seeni. Lisaks võib ta rüüstata mesilaste ja herilaste pesi. Mäger ise võib aga langeda hundi või ilvese saagiks ning samuti mõjutab nende arvukust inimene, sest loomad on tihtipeale sunnitud lageraie järel oma urud maha jätma.

Rahvasuus on mägra nimetusteks olnud ka määr, mäur ja kähr. Minevikus on mägrarasva kasutatud nii haavasalvina kui tarbeesemete määrimiseks. Looma kasukast suurt lugu ei peetud; ka ei ole ta olnud oluline toidulaua rikastaja.

Videoklipid

Pildigalerii