Ilves oli üks esimesi loomi, kes jääaja järgselt meie maile jõudis. Tänapäeval on teda Eestis nii mandril kui suurematel saartel. Ilves on üksikeluviisiline ja tegutseb peamiselt öösel ning hämarikus. Isasloomade territoorium on reeglina suurem kui emastel. Sigimisajal kasutab pesa, milleks on lihtne varje tuulemurrus, tihnikus või puujuurtealuses õõnes. Ilvest võivad murda või saagi juurest eemale peletada hunt ning mõnes piirkonnas ahm. Ohtlikud haigused on marutaud ja kärntõbi; esineb toksoplasmoosi. Vanimaks kütitud ilveseks Eestis on viimastel aastatel osutunud 10-aastane emasloom.

Emane ilves saab ühe pesakonna aastas, kuid toidu vähesuse korral ei pruugi igal aastal sigida. Märtsikuisel jooksuajal võib kuulda kräunumist. Maikuus sünnib 2-3 (maksimaalselt 5) pimedat ja abitut poega, kelle eest hoolitseb vaid emasloom, imetades neid kolm kuud. Pojad jäävad ema juurde aastaks; suguküpsus saabub teisel eluaastal. Ilves on lihatoiduline ning sööb peamiselt metskitsi; täiskasvanud isased võivad murda ka punahirvi. Toiduks sobivad muuhulgas jänesed, koprad, rebased, kährikud, kanalised ja närilised. Tegemist on hea ronijaga, kuid erinevalt levinud eksiarvamusest ei jahi ilves saaki puu otsast, vaid ikka maapinnal, hammustades saaklooma kaelast ja lohistades eemale. Kodukassile sarnaselt näksib ilves kõrrelisi; ilmselt soolestiku puhastamiseks parasiitussidest.

Eestis on vanasti ilvest kasuka värvuse järgi ekslikult kaheks eri liigiks peetud. Esiteks hallim huntilves ja teiseks pruunikam ja täpiline ubailves. Mõnes kohas on nimetatud ka vöödilist laaneilvest või tehtud vahet suuruse järgi: hundikoera mõõtu huntilves ja kodukassist veidi suurem kassilves. Usuti, et ilves hüppab inimestele puu otsast kaela. Leidub ülestähendusi, mille kohaselt ilvese liha maitse peaks meenutama vasikaliha.