Ida-Aasiast pärit kährik on Eestis kõikjal levinud võõrliik, kes toodi siia 1950. aastal jahifauna rikastamiseks. Elupaigana sobivad talle hästi niisked alad, näiteks roostikud ja veekogude lähiümbrus, puisniidud ja võsastunud heinamaad, leht- ja segametsad, sood. Kährik kasutab tihti teiste loomade, näiteks mäkrade, mahajäetud urgusid, samuti puujuurte aluseid, kividevahelisi tühimikke, tihedaid põõsastikke. Eesti koerlastest ainsana teeb kährik taliuinakut, kuid see ei ole pidev: soojemate ilmadega liigutakse toiduotsingul ringi ja vahetatakse magamiskohti. Talvitutakse peamiselt urus, kus poegi kasvatati, aga ka puujuurte all, puhmastes, roostikus. Valdavalt öise eluviisiga loom moodustab püsivaid paare, kes talvituvad koos ja kel on ka oma kodupiirkond, mis võib osaliselt naabritega kattuda. Kährik ei ole kuigi territoriaalne, kuid poegade eest hoolitsemise ajal kaitseb pesaümbrust. Väljaheited jätab maapinnalohkudesse ehk käimlatesse. Hädas olles teeskleb surnut.

Jooksuaeg on veebruaris-märtsis ja pojad, keda on pesakonnas keskmiselt 5-6 ja maksimaalselt 18, sünnivad aprillis-mais. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad ning pesakonnad lagunevad, kui pojad on 4-6 kuu vanused.  Suguküpsus saabub aastaselt; eluiga on 2-4 aastat. Kährik on segatoiduline. Ligi poole sügisest varakevadeni tarbitavast toidust saab ta tänu inimtegevusele – peamiselt teravilja ja õunu. Looduslikust toidust sööb põhiliselt selgrootuid ja metsamarju sügisel; raipeid sügisest varakevadeni; uruhiiri ja putuktoidulisi pisiimetajaid talvel ning varakevadel. Kährikkoera ennast söövad hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad ning palju poegi hukkub sügisel liikluses.

Lõuna-Eestis on mägra kohta kasutatud nimetust kähr ning sellest sõnast tuletatigi mägraga mõneti sarnase võõrliigi eestikeelne nimetus. Kährikut on kutsutud ka kärpkoeraks.