Meie väikseim hirvlaseliik on suvel punaka ja talvel hallika karvkattega. Harva leidub ka albinootilisi (valgeid) või melanootilisi (musti) isendeid. Heledat, valkjat või kollakat laiku saba all nimetatakse sabapeegliks. Metskits on levinud kogu Eestis, sealhulgas suurematel saartel. Talle sobivad kõik metsatüübid, kuid eelistab mosaiiksemat avatud maastikku. Talvel on meeltmööda avatumad okasmetsad, kuna seal on puhmarindes rikkalikult mustikat ja pohla – söögipoolist. Suvel elavad kas üksikult või perekonniti, talvel aga karjas, kus võib olla isegi mitukümmend isendit.

Sigimisaeg on juulis-augustis ning emaslooma ovulatsiooni vallandumiseks on tarvis nn tagaajamine, kus sokk jookseb tunde emase kitse järel. Lõpupoole joostakse ringiratast, mille tagajärjel jäävad rohtu ja pinnasesse ringi- või kaheksakujulised rajad. Mais-juunis sünnib 1-3 (harva 4) poega, keda imetatakse 4 kuud ning kes jäävad emaga aastaks ehk kuni järgmiste tallede sünnini. Suguküpsus saabub 2. eluaastal ning eluiga looduses ulatub 10-15 aastani. Toitub soojal ajal peamiselt rohttaimedest ja madala lumekatte korral puhmarindest. Sügava lume puhul sööb ka puude ja põõsaste võrseid. Kohati võib metskitse toidutaimede arv ulatuda 150 liigini; kultuurtaimedest eelistab ristikut, kaera, orast, rapsi, kapsast. Metskitse murravad hunt ja ilves, tallesid ka rebane.

Rahvasuus on metskitse nimetusteks olnud kaber ja pukk. Metskitse rahvapärimust on mõjutanud kodukitsega seotud uskumused: on ju mõlemad sõrgadega ja sarvilised loomad ning seeläbi justkui deemonlikud olendid. Metskitse “haukumist” on peetud üleloomuliku vaimolendi hüüuks, aga ka endeks sõja või muude halbade aegade saabumisest.