Händkakud on küllaltki paiksed linnud. Soodsatel aastatel pesitseb meil kuni 2500 paari händkakkusid ning üksnes Mandri-Eestis. Pesitsemiseks valitakse enamasti pealt avatud õõnes puutüügas, vana röövlinnupesa või pesakast. Händkakud eelistavad mosaiikseid metsamaastikke ehk selliseid elupaiku, kus metsatukad vahelduvad lagendikega. Seetõttu sobivad neile ka sooservade märjad metsad ja puisniidud. Nad tegutsevad peamiselt hämarikus ja öösel, ilmudes enne pimedat metsalagendikele, kuid talviti võib händkakke kohata ka päevasel ajal. Soomest pärineb händkaku Euroopa vanuserekord: 23 aastat ja 10 kuud.

Pesitsusterritooriumil hakatakse häälitsema enamasti talve lõpus. Isaslinnu “huu-hu-hu” võib tuulevaiksetel õhtutel kostuda paari-kolme kilomeetri taha, emaslinnu kähisev “krää-krää” aga kõigest poole kilomeetri kaugusele. Häälekaimad ollakse vahetult pärast päikeseloojangut ja enne päikesetõusu, märtsi teisest aprilli esimese pooleni. Pesitsema hakatakse enamasti 3. või 4. kalendriaastal, vahel ka varem. Kurnas võib olla 1-6, enamasti 2-4 muna. Toitutakse peamiselt närilistest, nii hiirtest kui oravatest. Kahepaiksed ja teised linnud moodustavad toidulauast üsna väikese osa.

Kakkude rahvapärased nimetused on öökull ja päll. Händkaku hüüdu on tõlgendatud kui “Uhuu, kas tüdrukud kodu?” (Rapla, 1921) ja “Tere hommukut, tere hommukut!” (Suure-Jaani, 1890).