Orav on Eestis laialt levinud nii mandril kui suurematel saartel, peamiselt kuuse-segametsades, linnaparkides ja aedlinnades. Pesa, mille rajab näiteks musträhni vanasse õõnde, suurde oksaauku, vanasse linnupessa, kännualusesse õnarusse, või ehitab puuvõrase ise kerapesa, vooderdab ta seest sambla, rohu, puulehtede ja puukoorega. Võib vaheldumisi kasutada mitut pesa. Elab enamasti üksi ja liigub valdavalt puuvõrades ja tüvedel, sageli ka maapinnal. Eri isendite kodupiirkonnad võivad kattuda. Karvkatet vahetab orav kaks korda aastas: suvel on punakaspruun, talvel pruunikashall, kusjuures kõht on alati valge. Pikad ja teravad küüned võimaldavad ronida ka suhteliselt siledatel puudel. Saba kasutab hüpetel tüürina ja magades tekina.

Kuigi orav sööb peamiselt taimset toitu – kuuse- ja männiseemneid, tammetõrusid, sarapuupähkleid, marju, võrseid, seeni – võib ta vahel mekkida ka linnupoegi ja -mune ning selgrootuid. Kui toitu on palju, kogub ta varusid puuõõntesse ja teistesse varjulistesse kohtadesse. Oravat ennast söövad näiteks metsnugis, suured kakud, hiireviu ja kanakull; asulates võib neid murda kodukass. Sigima hakkavad oravad tavaliselt teisel eluaastal, kuid täiseani jõuab vaid 15-25% isendeid. Teised hukkuvad enne aastaseks saamist, kas siis kiskluse, toidunappuse või asulates ka autoliikluse pärast. Looduses võivad oravad elada 7-, tehistingimustes kuni 10-aastaseks. Jooksuaeg on veebruaris-märtsis, misjärel sünnib 35–40 päeva pärast enamasti 3–4 (vahel ka kuni 10) poega. Poegade eest hoolitseb vaid emasloom ning iseseisvumine toimub 2,5–3–kuuselt. Kui toitu on piisavalt, võib juunis-juulis aset leida veel teinegi jooksuaeg.

Orava tuntud pseudonüüm on käbikuningas. Vanasti seostati orava nägemist õnnetusega: kui orav läks sinu ees üle tee, tähendas see halba õnne. Maja katusel liikuv orav pidi kaasa tooma põlengu või surma.