Keila alevivahe kalmistu

Varasemalt on eestlased oma lahkunuid ikka soodesse ja metsadesse matnud, kodu lähedale. Vähene osa talurahvast maeti ka kirikuaeda ja mõni isegi kirikusse. 17. sajandist, mis ajast kehtib nõue matta surnuid surnuaeda, on Keila kirikuaias säilinud vanimad ratasristid. Ka kalmistu piiramise nõue kehtib samast ajast („et sead ei saaks haudu tuustida“), ent praegune paekiviaed on tõenäoliselt mõnevõrra hilisemast ajast. Pole sugugi välistatud, et algselt ulatus surnuaed kiriku ümber tänastest piiridest kaugemale.

1772. aastal andis Katariina II välja ukaasi, millega keelati kirikutesse matmine ning kohustati rajama kalmistud asustusest vähemalt 100 sülla (s.o 213 meetri) kaugusele. 1773. aastal tuletasid uut olukorda meelde ka Eestimaa kindralkuberneri müürilehed, mille kohaselt matmine kirikusse ja asula keskel asuvale kalmistule keelati rangelt ära.

Keilas lõpetati küll kirikusse matmine, ent kirikuaed, mis oli kihelkonna ainus kalmistu ja asus keset asulat, jäi alles. Mil moel kindralkuberneri käsust mööda mindi, pole teada. Uue kalmistu rajamise asemel jagati kirikuaed tinglikult pooleks: paremale poole hakati matma aadlisuguvõsade lahkunuid, vasakule talurahvast ja kodanikkonda. Aegamisi sündis siiski ka vajadus uue kalmistu järele, sest pea poole matmisalast hõlmanud aadelkonna matmisplatsid olid hõredamalt täidetud, samal ajal kui vasak pool oli tihedalt haudu täis.

1823. aastal eraldas Keila mõisnik Berend Friedrich Reinhold v Meyendorff (1762-1836) Paldiski ja Haapsalu tee vahel mõisapõllust tüki maad kalmistu rajamiseks. Uue surnuaia pühitses sisse Keila Mihkli koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praost Otto Reinhold v Holtz noorem (21.04.1757 Keila – 28.04.1828 Keila).

Kalmistu pühitsemisel viidi kirikuaiast uude matmispaika üks ratasrist – Kodda Asseme Andrese pere hauatähis. Tekst ristil – Kodda Asseme Andres von Hier Anno 1677 – ütleb, et Kodaaseme talu peremees Andres on pärit Hüürust ning rist püstitatud 1677. aastal. Ka tänapäeval on Harku vallas olemas Kodasema küla. Pole välistatud, et sama risti alla olid maetud ka Andrese teised pereliikmed. Igal juhul on 1686. aasta vakuraamatu kohaselt olnud kaks ½ adramaa suurust Kodasema talu Hüüru mõisa all, millest üks parasjagu tühi ja teises peremees Tõnu. 1732. aasta adramaarevisjoni järgi on Kodasemast saanud hajatalu, peremees Jaan on metsavaht, kellel puudub talvisel ajal Hüüru mõisa ees teokohustus.

Vana kalmistu paiknes Paldiski ja Haapsalu maantee vahelisel alal, seda laiendati 1849. ja 1872. aastal, nii et kogupindala oli lõpuks 4,134 hektarit. Seal, kus praegu asub purskkaev, oli kuni 1938. aastani kirikumehe rehielamu, ühtlasi oli see teadaolevalt viimane rehielamu Keila linnas. Surnuaed algas rehielamu tagant, maja eest nüüdse Keskväljakuni oli aga kirikumehe aiamaa, selsamal kogudusele kuulunud krundil oli veel Naha kauplus (kaupmees Aleksander Voldemar Nahk 1885-1960). Surnuaed ulatus kuni Vennaste koguduse palvemajani Vaikse ja Pargi tänava vahel. Jaama tänav lõppes seal, kus praegu on Jaama ja Vaikse tänava ristmik. Kalmistut piiras maa- ja paekividest laotud madal aed.

1893. aastal ostis Kose-Uuemõisa mõisaomanik paruness Natalie Caroline von Üexküll Meyendorffidelt Keila ja Kumna mõisa. Natalie isa Johann David von Harder oli Madalmaade konsul Peterburis ning ühtlasi pankur. Nii et kui 17-aastane Natalie 1850. aastal Peterburis kaardiväe rittmeistri Jakob Woldemar von Üexkülliga abiellus, siis oli naine see, kes perele Eestisse kodu ostis.

Kolm aastat hiljem kinkis paruness Keila ja Kumna oma pojale Woldemar Karl Heinrich Alexander von Üexküllile. Kumna müüs Woldemar peagi edasi parun Bogdan von Meyendorffile, Keilasse jäi ta aga kümmekonnaks aastaks. Tema eestvõttel algas siin aktiivne mõisamaade ja varasemate mõisa rendikohtade müük kiriku ja rongijaama ümber – Keilasse hakkas kerkima aedlinn.

Mõned näited. 24.01.1897 ostumüügilepingu järgi müüs Woldemar Üexküll mõisamaakoha „Sarmo“ Keila kiriku väljaku ääres koos ehitistega apteeker Georg Sarmole: suurus 796 ruutsülda, hind 3500 hõberubla. 15.09.1897 sõlmiti kinkeleping, millega Üexküll kinkis mõisamaakoha “Podina” Valga maakonna Härgmäe vallast pärit Adam Podinile – baptistikoguduse alusepanijale ja esimesele pastorile Keilas. Suurus 707 ruutsülda. 10.10.1898 ostumüügilepingu järgi müüs Üexküll Keila mõisa maast mõisamaakoha “Krosing” talumehele Kustas Krosingule: suurus 574 ruutsülda, hind 500 rubla.

1897. aastal esitasid Keila alevi elanikud Eesti Kubermanguvalitsusele palve, et matmine surnuaiale ära keelataks. Olukorra selgitamiseks sõitsid Keilasse kohale Tallinna maakonnaülem ja maakonnaarst. Uurimise tulemusel selgus, et kõrge paekivikihi tõttu pole olnud võimalik haudu ettenähtud sügavuseni kaevata, ka oli surnuaed juba täis maetud. Inimesed kaebasid, et aeg-ajalt leitakse kaevudest surnute jäänuseid, Haapsalu ja Paldiski tee äärsete elumajade kaevud asetsesid vaid 50 sülla kaugusel (90-100 meetrit), mõned suisa 10-25 sülla kaugusel.

Kohal käinud komisjoni otsusel otsustati matmine kalmistule lõpetada, ent protsess hakkas venima koguduse õpetaja Max Wilhelm Ficki ja mõisniku Woldemar Üexkülli omavahelise vastuseisu tõttu.

Eesti Postimees 29. märtsist 1901 kirjutab: “Keilast. Kuda meie kuuleme, on Keila mõisa omanik parun Üksküll kubermangu walitsusele palwe ette pannud, et Keila praegune surnuaed kinni pandaks, sest et selle surnuaia läbi, mis alewiku keskpaigas seisab, palju haigust on ette tulnud, mis ka tohtrite poolt on õigeks tunnistatud. Kinnipanemist olla Keila alewiku elanikud ka ise juba kahe aasta eest palunud. Loota olla, et see palwe kubermangu walitsuse poolt tähelepanemist leiab. Keila mõisa omanik olla valmis Aru karjamaast liiwases kohas uut surnuaeda kätte juhatama, kui see koht kihelkonna poolt sünnis leitakse olewat. Muidugi mõista, saab wana surnuaed ikka surnuaiaks jääma, ainult uusi haudasid ei saaks enam juurde teha lubatama.”

Sama, 1901. aasta 21. augustil tõi Postimees ära pika vastuse märtsis Eesti suuremates lehtedes ilmunud lugejakirjale, mille oli kirjutanud koguduse õpetaja Max Wilhelm Fick: “”Postimehe” toimetust palun ma järgmist õiendust oma lehesse üles panna: Mis “Sakala” oma kirjasaatja teadete järele Keila kihelkonna oludest kirjutanud, tarvitab õiendust ja on muist hoopis ilma põhjuseta. Tõsi on, et Keila mõisa pärishärra, parun U., kes baptistlaste usku, ilma õpetaja ja kihelkonnakonwendi teadmata surnuaia pääl maamõõtjaid lasknud ühte maa tükki välja mõõta, mis ta omale tahtnud vahetada. See maa tükk oli surnuaia nurgas ja nii madal, et sinna pääle ilmas ühtegi surnut ei võinud matta. Pääle selle laskis parun U. ühes teises kohas surnuaia pääl maamõõtjad waiad sisse lüüa, kust ta ühte teed tahtis lasta läbi teha. Seda on parun U. ilma loata teinud, aga teha tahtmine ei ole mitte korda läinud ja vaiad on jälle maa seest välja kistud. Ka on tõsi, et parun U. surnuaia kogudusele hoopis kinni panna tahtnud ja kubermangu valitsusele ühe kaebamise kirja sisse on andnud, ennast selle pääle toetades, et üks Keila mõisa sulaste maja ja pristawi maja ja veel teised majad, mis hiljuti ehitatud, wäga surnuaia ligi olla ja et sest karta, et haigused wõiwad tõusta, ja selle järel on ta omast käest maamõõtjad lasknud ühte uut surnuaia krunti välja mõõta 1 1/2 versta eemal karjamaa pääl. Aga seegi asi ei ole paruni herral korda läinud, sest et surnuaed ei ole mitte majade ligi tulnud, vaid majad on surnuaia ligi tulnud, nii et kogudusel täis õigus on oma surnuaeda tarwitada. Kõik kogudus, nii hästi rahwas kui ka herrad ja kihelkonna konwent on selle vastu ja on omad palwed kubernere herrale saatnud, et see mitte nõnda ei pea sündima. Wõib olla, et kui parun U. kiriku ligi ühte teist hääd kõlblikku maatükki kogudusele surnuaiaks annab, et siis matmine vanal surnuaial lõpeb, siisgi mitte järsku ühekorraga, vaid aegamööda ja wähehaaval, arwata 30-ne ehk 40-ne aasta jooksul. Et ruum vanas surnuaias kitsaks tahab jääda, siis oleks soowida, et see võimalik oleks.“

Tookord, 1901. aastal jäidki kahe vaidleva osapoole arutelud kalmistu üle soiku. Eelkõige vaieldi uue kalmistu asukoha üle. Vana surnuaia sulgemise teema tõusetus uuesti juba Eesti Vabariigi ajal, 1921. aastal. Keila vallavalitsus toetus samadele 1897. aastal maakonnaülema ja maakonnaarsti välja toodud uurimistulemustele: kõrge paekivikihi tõttu ei saa surnuid seadusega ette nähtud sügavusele matta; kalmistu on otsast otsani täis; kaevud lähedal; surnute jäänused satuvad ümberkaudsete elanike joogivette; alevis levib halb lehk.

Olukorra lahendamiseks oli vallavalitsus välja valinud uue matmispaiga Karjakülas ning lasknud sobiva maatüki ka välja mõõta. Siiski kulus erinevatele kirjavahetustele ja asjaajamistele veel seitse aastat. Otsuseni jõuti 1928. aastal.

Päevaleht 24. juunist 1928 kirjutab: “Juba paar aastat on põnevuses seisnud Keila wana surnuaia sulgemise küsimus. Küsimus tuli omal ajal päevakorrale asjaoludel, et tähendatud surnuaed liig täis oli maetud ja uuteks juurematmisteks sinna enam ruumi ei olnud. Surnuaia sulgemise kuulduste puhul esitati kohalikkude elanikkude poolt palwe, et wõimaldataks matmisi wanasse surnuaeda edasi toimetada, sest elanikud olevat harjunud oma surnuid sinna matma. Küsimuse selgitamiseks, kuiwõrd on põhjendatud keilalaste palve, käis sellekohane komisjon paaril korral kohapeal matmiseolusid järele waatamas. Wiimane järelewaatus oli alles neil päewil. Surnuaial wõeti kahes kohas lahtikaevamine ette, kusjuures selgus, et surnuaed tõesti liig täis oli maetud, kuna mõlemas kohas surnukirstud üksteise otsa olid kuhjunud. Komisjon jõudis otsusele, et kõige otstarbekohasem oleks surnuaed matmiseks täiesti sulgeda, kuid wastu tulles kohalikkude elanikkude soowidele, otsustati lubada matmist toimetada ainult perekonna matmisepaikades, missuguseid Keila wanal surnuaial on umbes sada, kuhu wõib matta umbes 250 surnut.”

Siseministeerium otsustas kalmistu uuteks matmisteks lõplikult sulgeda 1952. aastal.

Lühikese vahega avati 1920ndate lõpus kihelkonnas kolm uut kalmistut: Keila-Joa tee ääres Karjaküla Männikumäel õnnistati kalmistu 21. augustil 1927, Kumna-Saue tee ääres (kulges Lutheri ausamba tagant Kanama postijaama suunas) Korvil 29. juulil 1928 ning külakalmistu Ohtus 11. mail 1930.

Kahe esimese ettevalmistavate tööde osas annab ülevaate koguduse eestseisuse protokolliraamat aastatest 1926-1953. Nõnda selgub, et juunis 1927 otsustati Karjaküla surnuaia peale ehitada laudadest kabel surnuraamide hoidmiseks (kolm sülda pikk ning kaks ja pool sülda lai). Kabeli kõrvale püstitati surnuaia õnnistamise rist kõrgusega 19 jalga, millest neli jalga maa sisse lastud. Nii see rist, kui kabeli peal olev rist värviti mustaks. Tööde loetellu kuulus veel piirdeaed: kolm traati puupostide küljes, iga posti vahe kaks sülda. Eeskülje postideks tuli ehitajal August Lillepil võtta vähemalt viietollised puud, tagakülje postid võisid olla peenemad. Postide alumised, maa sisse ulatuvad otsad tuli söele põletada. Kättenäidatud kohale tuli sissekäiguvärav, mille kõrguse ja laiuse mõõt oli võetud alavivahe surnuaia väravate järgi. Jalgvärava kohale paigaldas Lillep posti liikuva ristiga üleval otsas. Kättenäidatud kohta said ka lasipuud hobustele. Matmisplatsidelt tuli välja juurida kadakapõõsad ja kännud ning maa tasaseks teha. Suuremad puud jäeti kasvama. Kõnniteed tehti täiesti puhtaks. Ehitustööde materjali andis kogudus, ehitustööd läksid kokku maksma 20 000 marka.

Karjakülla seati ametisse ka surnuaiavaht: üle tee asuva Männiku-Kõrtsi talu peremees Eduard Teimann (pärast eestistamist Mäesalu). Matmisplatsi hind jäi endise hinnaga ehk 1000 marka süld. Oktoobris 1927 tehti Baptisti kogudusele ettepanek eraldi kalmistuosa saamiseks Karjakülas, mis kattis ühe osa kalmistu asutamise kuludest.

Korvi surnuaia tarvis plaaniti esmalt üht teist maa-ala Valingul Korvi krundil, ent 22. juulil 1926 kohale minnes leidsid koguduse nõukogu liikmed, et kõrge paekivikiht ei võimalda tarviliku sügavusega haudu kaevata. Sealtsamast ligidalt, Keila kirikumõisa krundilt leiti endise Korvi palvemaja aseme kohal kõlbulik kolmetiinune plats, mis ettepanekuga pöördutigi vastavatesse instantsidesse. Luba käes, alustati läbirääkimisi Juhan Kelemendiga, kelle Allika talu maad vastu kavandatavat surnuaeda puutusid, et Kelement annaks kalmistu alla ühe tiinu põllumaad juurde, saades vastu kaks tiinumaad kirikumõisa ülesharimata karjamaast. Juhan Kelement oli vahetusega nõus. Mais 1928 kaubeldi Korvi surnuaia kiviaia ehitustööde tegemiseks Gustav ja Johannes Tammik. Kiviaed pidi saama neli jalga kõrge, põhja laiusega kaks ja pool jalga ning pealt laiusega poolteist jalga. Suurte kivide vahed korralikult väikestega täidetud, et aiapind täiesti sile ja tasane saaks. Tööraha maksti iga korralikult tehtud jooksva sülla pealt 2.50 krooni. Piirdeaed pidi valmima ning valmiski 20. juuniks.

Ohtu külakalmistu asutamise taga on kohapealsed taluperemehed, kes otsustasid alevivahe kalmistu sulgemisotsuse järel tuua oma lähedaste viimne puhkepaik kodule lähemale. Surnuaed rajati Rehe talu maadele ja see moodustas esialgu 0,23 hektarit. Ettevalmistustööd – puude istutus, kiviaed, pinnase kujundamine – tehti ära talgute korras või kohalike meistrite abiga. Töödes osalenud ohtulased said platse tasuta broneerida, muist platse läks ka müügiks ümberkaudsete külade elanikele.

Ado Köögardal on 21. augustil 1927 oma päevaraamatus kirjutanud: “Täna oli vabaõhu jumalateenistus Karjakülas, kus uus surnuaed õnnistatud sai. Ilus koht on seal: männik katab enama jao maad; kus mändi ei ole, seal kasvab kanarpik; liivane maa on. /—/ Karjaküla surnuaed on küll kirikust 4 versta Joa poole, seega kihelkonna teisele äärele kättesaamatu, kuid teisele nurgale avame senise kirikumõisa piirides ühe teise uue surnuaia. Kiriku ümber olev surnuaed jääb ka tarvitada. Pole siis häda, kui valitsuse poolt üks surnuaed Keila alevi keskel lõpulikult vast kinni pannakse.”

Uute kalmistute rajamise ning siseministeeriumi 1928. aasta otsusega saabus kümnekonnaks aastaks rahu: kel olid alevivahe kalmistul perekonnaplatsid, matsid oma lähedasi sinna edasi, kel platsid täis või polnudki veel neid, said matta Karjakülla, Korvile, Ohtusse või kiriku juurde.

Küsimus kalmistu lõplikust sulgemisest tõusetus taas nõukogude okupatsiooni tulekuga. Ado Köögardal mainib oma päevaraamatutes korduvalt, kuidas täitevkomitee kord võttis vastu otsuse matmine lõpetada, siis jälle tegi mõne erandi – vastavalt sellele, kas neil endil oli vaja kedagi matta või mitte.

7. juunil 1948 andis Keila linna TSN Täitevkomitee välja otsuse nr 2 Keila linna haljasalade, parkide ja muruplatside kaitseks ning nendel puhtuse ja korra säilitamiseks. Selle kohaselt keelati kategooriliselt parkides, muruplatsidel, haljasaladel ja teepeenrail (kaasa arvatud Haapsalu, Paldiski ja Vaikse tänava vahelises linna tulevases haljasala-pargis ehk endises surnuaias):

• a) käimine, igasuguste sõidukitega ja veokitega liikumine, loomade karjatamine, aukude ja kraavide kaevamine ja mistahes esemete asetamine;
• b) prahi, mustuse ja jäätmete mahapanek;
• c) rohu niitmine ehk kitkumine, lillede, puuokste ja põõsaste murdmine, rikkumine ja vigastamine;
• d) mängude, õppuste või muu sellise korraldamine, kioskite, müügilaudade ja puhvetite ülesseadmine ilma Täitevkomitee igakordse loata.

Erandina lubati suplemine Punases Vähis betoontrepist päri- ja vastuvoolu 200 meetri ulatuses piki jõe kallast ja vee piirjoonest 30 meetri laiusel maa-alal päevitamine, jalgsi käimine ja lamamine.

Järelevalvet korralduse täitmise üle teostasid miilitsatöötajad ja täitevkomitee volitatud ametnikud. Üldkohustusliku otsuse rikkujaid aga karistati administratiivkorras hoiatusega või rahatrahviga 15-50 rbl või kriminaalkorras, kui see paragrahvi alla kuulus.

Selle otsuse kaudne tulemus oli see, et kalmistu jäi omaste poolt vajaliku hoolduseta ning võsastus, andes ruumi tulevastele kalmistu likvideerimise põhjendustele ja otsustele.

1958. aasta septembris jagas Eestimaa KP Keila Rajoonikomitee ja Keila Rajooni TSN häälekandjas Kollektiivne Töö mõtteid kodulinna Keila tulevikust täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna juhataja A. Altmets. Juttu on individuaalelamute ja suvilate ehitamise hoogustumisest seoses Pääsküla-Keila vahelise raudteelõigu elektrifitseerimisega, aktiivsest ehitustööst linna tsentrumis ehk Keskväljakul, vabaõhukohviku, vabaõhukino ja estraadi ehitamise vajalikkusest Puškini parki (Jõepark), Keila kasvamise suundadest tulevikus ja üht-teist veel. Samuti on ära nimetatud, et generaalplaani järgi tuleb linna keskel asuv vana surnuaed muuta pargiks ning selle väljaehitamiseks on vaja tellida projekt.

Järgmisel, 1959. aastal püstitati kalmistu serva, kirikumehe vana rehielamu asemele, esiküljega Keskväljaku poole monumentaalne mälestussammas, millel oli kujutatud lahingustseene 1918. aasta Keila lahingust. Rahvasuus hakati monumenti kohe rehe- või leivaahjuks kutsuma. Saaremaa dolomiidist valmistatud monumendi autorid olid skulptor Robert Rannast ja arhitekt Arnold Alas.

Monumendi taga olevasse lohku, kuhu polnud kunagi kedagi maetud ning mida kasutati lehtede ja prahi mahapaneku kohana, maeti Jaama tänava pikenduse rajamise käigus väljakaevatud punaväelased, kes olid hukkunud 1944. aasta lahinguis. Nõukogude võitlejaks tembeldati teiste seas ka 1905. aastal karistussalklaste kuuli läbi hukkunud mees. Temagi kaevati oma senisest puhkepaigast kalmistu Haapsalu maantee poolses servas üles ja maeti ühishauda.

1961. aastal tekkis tarvidus ehitada vana kalmistu territooriumile veetorn. Sellega seoses võimaldas täitevkomitee ehitusaluselt maa-alalt ümbermatmisi korraldada. Toonased keilalased mäletavad hästi neid segipaisatud luustikke, mis veetorni vundamendi kaevamisel kalmistu servas vedelesid.

1961. aasta heakorratööde plaani kohaselt kuulus kiviaed äravedamisele Jaama tänava teepõhja täiteks, võsa raiuti vastavalt võimalustele, tööle võeti kalmistuvaht kuutasuga 40 rubla.

Täitevkomitee 25.01.1965 istungil arutati päevakorrapunkti Keila linna Haapsalu ja Paldiski mnt vahel asuva kalmistu likvideerimisest. Otsustati küsimust arutada asutustes ja ettepanekud esitada täitevkomiteele (kirjavahetus pole säilinud). Surnuaia pargiks muutmise plaanist teavitati ka elanikke. Ühtlasi oli see viimane kord, kui võimaldati ümbermatmisi. Seda võimalust kasutasid vähesed: ühtpidi olid matused toimunud vähemalt mitmekümne aasta eest, teisalt ei osanud keegi aimatagi, millise toore hoolimatuse ja barbaarsusega Keila alevivahe kalmistu kesklinnast minema pühitakse.

24. mail 1966 on Harju Rajooni TSN Täitevkomitee esimees E. Lehepuu kinnitanud akti Keila linna kalmistu likvideerimise kohta. See dokument on Harju Rajooni TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse Osakonna arhiivimaterjalide seas Rahvusarhiivi Rakvere uurimissaalis kenasti säilinud ning toome selle siin ära terviktekstina.

Käesolev akt on koostatud 17. mail 1966 selle kohta, et nimetatud kuupäeval komisjon koosseisus: sm Vint – ENSV Kultuuriministeeriumi esindaja, sm Roovete – Harju Rajooni TSN TK Kommunaalmajanduse ja Elukondliku Teenindamise osakonna juhtaja, sm Kiisel – Harju Rajooni TSN TK Rahandusosakonna inspektor, vaatasid üle Keila linnas likvideeritava surnuaia sm Kutniku – Keila Linna TSN TK esimees, sm Kiili – Keila Linna TSN TK tehnik, sm Parve – Harju Rajooni ESN TK Kommunaalmajanduse ja Elukondliku Teenindamise osakonna insener ja sm Kagani – Harju Rajooni Kommunaalettevõtete Kombinaadi peainsener, juuresolekul ning otsustasid:

• Likvideeritaval surnuaial ei ole niisuguse säilivuse astmega mälestusmärke (ja riste), mida tuleks peremehetu varana arvele võtta.
• Alustada olemasolevate mälestusmärkide (ja ristide) mahavõtmist ja kalmude tasandamist; välja arvatud järgmised eritingimused:
• a) säilitada Suures Isamaasõjas langenute vennashauad mälestussambaga kuni nende ümbermatmiseni;
• b) säilitada 1905. a revolutsiooni ohvrite (Meier ja Saarne) kalmud mälestustahvlitega kuni nende ümbermatmiseni;
• c) säilitada kuni Eesti NSV Kultuuriministeeriumi edaspidiste korraldusteni XVII sajandist pärinev rõngasrist,
• d) säilitada alaliselt 1918. aastal võitluses nõukogude võimu eest langenute vennashaud mälestussambaga.
• Mälestusmärgid (ja ristid), milledel on veel vähesel määral väärtust, anda rajooni Kommunaalettevõtete Kombinaadi hoiule.
• Surnuaia likvideerimise ja pargi rajamise juhtimine peab toimuma Keila Linna TSN Täitevkomitee poolt.
• Mahavõetavad mälestusmärgid (ja ristid) kasutada vastavalt otstarbele. (Raudristid anda vanarauana utiili jne).
• Avaldada veelkord rajooni ajalehes Harju Elu teadaanne selle kohta, et kes soovivad viia ära sugulastele püstitatud mälestusmärke (või riste) võivad seda teha 3 päeva vältel, peale seda tähtaega algab surnuaia likvideerimine.

Keila tankipolgu sõdurid korjasid metalli kokku ja lõhkusid kivid ristide küljest lahti. Metallist hauapiirded ja ristid veeti utiili ning plats tasandati buldooseriga. Nägusad ristikivid kasutati praeguse alajaama ligidal pargi kaunistuseks, ülejäänu läks pargi lohkude ja ümberkaudsete tänavate täiteks.

Keila lahingus 1918. aastal hukkunute ühishaual on olnud mitu mälestusmärki, viimane neist püstitati 1988. aastal.

Kõigi nende Keila lahinguga seotud mälestusmärkidega seoses ilmus 5. oktoobril 1989 Harju Elus torkav arvamus kirjasaatjalt Kuno Estalt: “Ikka on meil vaid ainult üks mälestusobjekt (1918. a Keila lahing), mida me märgime seitsmes variandis (2 monumenti pargis, A. Tisleri büst, temanimeline park, A. Tisleri tänav, staabihoone Jaama t 2 ja raamat “Keila”), kuigi see lahing kaotati. Keilas on, mida turistidele näidata ja millel on ajalooline väärtus, millegipärast on need kõik kaugel tagaplaanil.”

Esimese massiküüditamise 50. aastapäeval 14. juunil 1991 toimus vanal surnuaial mälestustalitus, mälestuseks kõigile maetuile ning 1941. ja 1949. aasta küüditatuile püstitati kalmistule rõngasrist. Rist valmis Keila Muinsuskaitseklubi eestvõttel kõigi keilalaste, samuti linnavalitsuse ja Memento Harjumaa ühenduse annetuste toel. Mälestusristi valmistas restaureerimisettevõte Harrest ning selle pühitses Keila Miikaeli koguduse õpetaja Jaan Jaani.

Pargi tänane nägu valmis 2020. aasta kevadel. Renoveerimise maastikuarhitektuuriline põhiline printsiip oli olemasolevate vanade kalmistuala elementide esiletoomine sümbolite keeles. Ühek sümboliks on just rõngasristid: Kodda Asseme Andrese pere rõngasrist aastast 1677, mis toodi üle kirikuaiast 1823. aastal ning 1991. aastal püstitatud mälestusrist. Spiraalne purskkaev sümboliseerib eluteed, oleviku seost mineviku ja tulevikuga.

Keila linna Keskpark pälvis 2020. aastal Eesti kauni kodu konkursil presidendi tunnustuse.

2023. aasta sügisel kihelkonnapäevade ajalookonverentsil kõlas käesolev uurimus ettekandena, võttes kokku alevivahe kalmistu 200 aastat. Pärast konverentsi ning sellele järgnenud jalutuskäiku Keskpargis sündis mõte luua virtuaalne kalmistu kõigi nende sadade ja sadade inimeste auks ja mälestuseks, kes alevivahe surnuaeda maetud on.

Töö võtsid ette Kadri Aller ja allakirjutanu: meil mõlemal on mitmeid seoseid kalmistule maetute ja nende lähedastega. Kadri võttis enda kanda teadaolevate hauakohtade kaardistamise ning kodulehe loomise, mina kirjutan ringi maetute raamatuid alates 1928. aastast (varasemates puudub matmise koht), suhtlen kalmistul puhkavate inimeste järeltulijate ja sugulastega, kogudes teavet maetute ja matmisplatside kohta ning ühtlasi kirjutan üles mälestusi. Kokku on saanud virtuaalkalmistu ehk koduleht, mis on leitav Oma Retkede lehekülje alamlehena, aadressil https://omaretked.ee/alevivahe/. Seal on toredat lugemist surnuaia kohta, vanu pilte ja väljavõtteid ajalehtedest. Kõige väärtuslikuma osa moodustavad matmiskohtade ja säilinud hauatähiste kaart ning maetute nimekirjad ühes lisaandmetega. Kogu kalmistut puudutav dokumentatsioon hävis teadupärast septembris 1944, kui Keila kesklinn pommitamise käigus poolenisti maha põles. Nii kaart kui andmestikud täienevad pidevalt, vastavalt sellele, kuidas uut teavet laekub.

Maetute järeltulijaist on saanud kokkuhoidev väike kogukond. Hingedepäeval asetasime teadaolevatele haudadele küünlaid ning jagasime oma mälestusi. Plaanis on edaspidigi kohtuda: üheskoos vanu pildialbume vaadata, andmeid vahetada, inimeste mälestust hoida ja jäädvustada.