Retkesari “Soorännakud ümber Keila”

Niitvälja madalsoo asemel lainetas 8000 aasta eest Antsülusjärv ehk Läänemere eelkäija. Möödunud sajanditel oli siin Loode-Keila taludele oluline heina varumise koht: Keila “mäe” serva puisniidud läksid sujuvalt üle vesisteks sooheinamaadeks. Heinasaak oli lausa nii rikkalik, et soos asus paarkümmend väikest küünikökatsit. Sedamööda, kuidas maakasutus üha intensiivistus, asuti madalsood kraavide rajamisega kuivendama. Ajaloo keerdkäikude ehk küüditamise ja nõukaaja tõttu lõpetati soos heina niitmine ning kuivenduse mõjul hakkas ala võsastuma. Paari aasta eest asus RMK siinset madalsookooslust taastama, kasutades selleks lisaks võsaraiele uudse võttena maapinna freesimist. Rändame üheskoos läbi Niitvälja soo, uudistame vanu küüniasemeid, metsloomaradu, rändrahne ja soosaart Pudrumäge ning vaatame taastamistööde tulemust. Saame nii tasasel freesväljal mugavalt astuda, kui ka soomätaste vahel sumbates jalalihastele vatti anda.

#2. Lüdrestisoo müttamismatk (23.03.2025)

Retkelise meelespea:

• Algus ja lõpp: infotahvel Karjaküla aleviku keskel (59.338956, 24.391643).
• Kuidas kohale saada, kui ei ole autot?
  • Keilast jala või rattaga mööda kergliiklusteed (3 km).
  • Bussiga nr 110, Keila kirik 10:39 – Karjaküla 10:52.
• Kaasa: KUMMIKUD, ilmale vastavad riided, joogivesi, midagi kõhutäiteks.
• Marsruut: 9 km ja 4 h loodusmaastikul (heinamaad, metsad, raba). Teid ja radu mööda liikumist on vähe.

Kas oled kunagi kuulnud sellist huvitavat kohanime nagu Lüdrestisoo? Ilmselt ei ole, sest see nimi on juba pikka aega olnud unustusse langenud. Keila kandi elanikel on põnev teada saada, et niisugune koht asub linnale üsna lähedal: Karjaküla aleviku servas. Lüdresti (ka Lüdersti) talu nime leiab 18. sajandi adramaarevisjonidest, kuid samanimeline küla hävines tõenäoliselt seoses Uue-Karjaküla mõisa rajamisega 19. sajandi alguses. Soo nimena leiab Lüdresti tsaariaegsetelt kaartidelt.

Tegemist on ohhoo-efekti esile kutsuva kohaga, kus keset kultuurheinamaid ilmub äkitsi puude tagant nähtavale imeline, kahest lapikesest koosnev metsastunud endine rabaala. Uudistame põnevat maastikku ja vanu turbavõtukohti ning saame üksjagu mütata: tümal heinamaal tammuda, kraavides sumada, võsas ragistada ja mätaste vahel sumbata.

#3. Ohtu raba müttamismatk (06.04.2025)

Retkelise meelespea:

• Algus ja lõpp: Aia 35 parkla Keilas (59.299706, 24.413817).
• Kaasa: KUMMIKUD või väga VETTPIDAVAD SAAPAD, ilmale vastavad riided, joogivesi, midagi kõhutäiteks.
• Marsruut: 12-13 km ja 5 h, suures osas tümal loodusmaastikul.

Paljude aastatuhandete eest moodustus ühest ürgsest järvest Ohtu raba, mis jäi pikaks ajaks Keila kandi kõige metsikumaks ja raskesti läbitavaks paigaks. Siin asus soosaar Linnamägi, kuhu talurahvas sai vaenuvägede eest pakku minna. Ilusate põlispuudega pelgupaigast hakkas kohalike seas levima arvukalt pärimuslugusid: mäe sisse vajunud linnast, viirastuslikust sõjaväest, öistest kummitustest… Raba oli pelgupaigaks hiljemgi – metsavendadele. Mida moodsamaks muutus maailm, seda enam hakkas raba metsikus kaduma. Läbi soo rajati aastaringselt kasutatav tee ning hakati kaevandama turvast: algul väikeses mahus ja käsitsi, hiljem juba silmapiirini laiuvate freesväljadena.

Ja nüüd ei olegi Ohtu raba enam raba. Keskel laiutab tühi turbaväli, servad metsa kasvanud. Ja lausa nii kaua kasvanud, et osa metsa on juba jõutud lageraietega ära kaotada. Siiski on siin palju põnevat avastamist, mis tuletavad endisaegseid päevi meelde ja taimestik on kohati veel rabailmeline. Väisame vanu küünikohti, soosaari Linna- ja Keldrimäge ning käsitsi turbavõtmise paiku; jutustame ennast Ohtu rabas varjanud metsavendade üleelamistest. Kiikame raba võimalikult erinevate nurkade alt: soometsad, sihiteed, raielangid, heinamaaservad, turbaväljad.

PS! Nipp kummikute mugavaks kandmiseks: pane jalga nii mitu paari villaseid sokke, kuni kummik enam jalas ei loksu. Siis on kõndimisel sama tunne, kui kannaksid tavalisi saapaid.